Saturday, April 7, 2007
Hanna.
Allles nädal tagasi oli mul kõik olemas. Elu on ikka veider, nädala ajaga suudab ta muuta kõik.
Mul oli olemas parim sõbranna. Hooliv poiss-sõber. Need kaks inimest on need keda ma oma eluks vajan...ja nüüd , pole neid kumbagi.Hanna võttis mult ta ära. Mõte teeb korraga haiget.
Ma mäletan nii täpselt kuidas ma Hannaga kohtusin. Hanna...hanna...hanna.Oli 13 oktoober. Vihma ladistas tume sinisest taevast, võiks öelda et lasua mustast taevast. Ma olin väike, 5 aastane. Uskumatu et meie sõprus on kestnud 10 aastat! Ja nüüd, niisama lihtsalt see kaob. Kuidas ta võis? Kas ma ei tähendanud talle midagi? Kas see tõotus, mis me Jaaniööl andsime lõkke ääres oli tühine...vale? Ma ei saa temast aru.
Aga sellest päevast...ema oli mul igasuguse üksinda rannas käimese ära keelanud. Ometi sain ma uue kollase vihmakeebi ja tuliuued punased kummikud. Muidugi, läksin ma otsejoones randa. See rannas käik oli salajane. Ma hüppasin vees ja naersin, äikest lõi ja mina kilkasin. Ma olin niivõrd õnnelik. Ma tundsin rõõmu ka väikestest asjadest. Tookord olin ma läbimärg. Hanna vaatas mind oma sügavate tumesiniste silmadega. Peagi paljastas ta ka oma valged hambad...tema naer ei lähe mul mitte iialgi meelst. Tema naer annab jõudu edasi elada, saada üle rasketest katsumustest. Ma tulin veest välja. Sa astusid mu ette ja küsisid:" Tule minuga mängima!" Ma tahtsin, tõesti tahtsin. Aga mul ei olnud aega. Seega keeldusin. Läksin kiirel, kuid rasketel sammudel kodu poole. Vaatasin taha. Ta lehvitas mulle ning hüüdis:" Eks sa mõni teine kord mängid minuga eks?!" Loomulikult ma noogutasin.
Järgmisel päeval kui emaga poodi läksin nägin ma seal Hannat! Ta tuli minu juurde, sirutas oma enesekindla käe välja ja lausus:" Minu nimi on Hanna!" Hanna, paremat nime sulle ei saaksi panna. Sellest algas meie suur sõprus.
Me tegime kõike koos. Õppisime lugema, kirjutama, tantsima, ja loomulikult läksime ühte klassi.
Me istusime teises reas , aknapooleses pingis. Istume siia maani. Aga nüüd on nii mõndagi muutunud.
Äkki heliseb telefon. Helistajaks on Hanna! Mida teha? vastu võtta? Umbusklikult võtan vastu.
Ta kutsus mind sinna kust algas meie lahutamatu sõprus.
Ma panin teksad jalga, valge t-särgi ja valge kapsuni. Vaatasin kella. Mul on aega jäänud 15minutit. Väljas on külm, ma lausa lõdisen, sest täna on ju 13 oktoober. Mu süda on valus, see tilgub verd. Jõuan kohale, Hanna juba paistab. Tal oli seljas see samune roheline vihmakeep ja need samad sinused kummikud mis tal tookord olid. See ajab mind naerma, aga samas tuleb kõikkõik jälle meelde. Üle mu põse langeb raske ja kuum pisar. Ma jõuan talle väga lähedale. Ta surub mulle pihku kirja. Ma ei saa milleski aru. Ta ütleb kurvalt:" Meri on alati olnud mulle väga südame lähedane. Siit algas minu parim sõprus ja lõppen mina." Ma ei saanud aru. Äkitselt mõistsin, et ta ei suuda, ei taha enam elada. Ei, ta ei tohi seda teha. Ma kallistan teda tugevalt ning ütlen:" Sa oled mu parim sõber Hanna, mitte miski ei lahuta meid!" Ta naeratab. Kuid samas voolavad tal mööda põski õnne pisarad. Ta võtab mul käest kinni ja me lahkume. Kui hea tunne mind valdab. Pole viha ega kättemaksu. On vaid meie lahutamatu sõprus mida saab lahutada vaid surm.
Friday, April 6, 2007
Eesti otsib superstaari.
"Eesti otsib superstaari".. Mina ei ütleks, et Eesti otsib superstaari, sest kõik järele jäänud inimesed selles saates on tüdrukud, niiet võib rahulikult saate ümber nimetada "Eesti otsib bimbot". Eksin?
Ma ei tea täpselt, mitmendat saadet ma vaatan, aga äkki aitab kuupäev: 5. aprill. Enne lavale minemist näidatakse sisestuudiosse, kus kõik säravad bimbod oma dekoteesid upitavad ja seelikuid nii ülesse, kui saavad sikutavad. Küllap tõesti on see tõsiasi- operaator on uppunud neiude kriiskavasse dekoteesse. Pööritav? Enne lavale minemist peab kindlasti mees- saatejuht kõikidele tüdrukutele käe ümber panema, et neiu "ande" kätte saama. Hädavajalik- mõistate? Mõned tüdrukud, kes tõesti usuvad, et nad võivad Eesti superstaariks saada, tõmbuvad mees- saatejuhist eemale. Naiivsed, eks? Ja kui nüüd tüdruk lavalt saabub, peab nais- saatejuht oma nina tüdruku omaga võimalikult vastu lükkama, et saaks võrrelda, kumb neist enim kõõrdi vaatab. Kindlasti olete märganud, kes. Eks?!
Siis, kui naiivne neiukene on oma puusi, tagumikku, hargivahet ja rindu rõhutanud nendega Mihkli silme ees võdistanud hakkab ..
Kui tütarlaps õnnelikuna lavalt maha saab ja sisestuudiosse kepsleb, lootusega, et on parim saates, plaksutavad stuudios enim operaatorid- neil võimaldas plikat ülevalt poolt zoom' ga filmida ja ka lava põrandal oleva kaamera filmi kvaliteediga jäid nad rahule. Üks neist nagunii mõtleb magusalt: "Hea, et ta Ruslanast õppust võttis, kui palju riideid laval kanda!"
Ja nüüd telefonihääletus:
Enamik vaatajaid on mehed, kes lõbusasti teleri ees aega surnuks lõid ja pange tähele- tüdruk, kes võdistas laval enim, saab rohkeim hääli. Veame kihla?
Lõpuks kaasneb halamine, kui enda saadetud SMS- idega ei suudetud omale küllaldaselt hääli teenida. Nii südantlõhestav! Tõesti, avaldan "kaastunnet".
Monday, April 2, 2007
2 Aprill
Täna sain koolis peapesu et iga jumala koolipäev puudun ma esimesed 2 - 3 tundi. Kõvv .
Ma armastan filmi "The Beach" ja apeldine. Kaks jumaldusväärset asja. Ilma nendeta ei saa.
Huvitav et ema pole kodus..tal oli täna vaba päev. Ju ta kuskil poodides kondab.Mis ma üldse muretsen?! Tsiises, ma olen nii hoolivaks läinud.
Koolis sain ma venes 4 ! Ma vehkisin kõik TV harjutused Aneti pealt maha ja sain 4. Mulle meeldib nii:)
Kuidagi külmem ilm oli täna... seeselleks, nagu nii täna ma välja ei lähe!
Nii, mis ma veel head räägin siis ka...ee.. mate õpetaja oli koolis. See on sitt uudis. Ega jah , tema aega surnuks ei löö... kohe uus teema ja... mul on siiber juba nendest kooli juttudest.
Ühesõnaga , tänane päev pole kiiduväärt.
Fergie-Won't Let You Fall
Fergie-Glamorous
Fergie-Big Girls Don't Cry
All Saints-Pure Shores ( teate ju filmi " Paradiisirand " inglisekeeles " The Beach " aaaaah, minu LEMMIKPARIMJUMALDUSVÄÄRNE film! Selle tunnusmuusika siis )
Moby-The Beach Theme Song ( sammuti paradiisirannast )
DIDDY-LAST NIGHT ( hetkel lemmik(L) )
Vitamin C- The Graduation Song
varsti panen träna lood ka.
1 Aprill .
Nii ma hakkan siis oma toimetustest rääkima..
Alustan sellest et olen tavaline 14 aastane tüdruk. Tumedad juuksed, sinised silmad ja pruuni jumega .
Suhtlusoskusest niipalju, et võõraste inimestega rääkides probleemi ei teki. Mmm...mis veel? Kool, muidugi, kool. Jah mul on kolmed neljad ja viied.
Perekonnast niipalju et mul on üks totakas õde kes on 8 aastane. Rohkem õdesid vendi pole. Ema ja isa.
Elan Pärnus! See läks täitsa meelest.. nojah, arusaadav...Pärnu ju nii tühine..nukker linnake kust ma minema tahaksin, ja kuidas veel!
Täna ei juhtunud midagi erilist, tavaline pühapäev. Magasin kella üheni ( ülimalt tavaline minu puhul ) ja siis sõin pannkooke, mis olid eriti head kuna need olid minu tehtud;D Jõle uhke olen nüüd. Maasikamoosiga sõin, superluks eksole?! Vanemad olid tööl niiet ma sain rahus olla... Arvasin et deem täma ma küll ei korista, aga võta näpust, koristasingi! Ja kõik toad! Ma olen väärt tütarlaps, te ei leia?
Aaa.. siiski... pärastpoole käisin Getteri ( suhteliselt lühikeste lokkis juustega tüdruk, heledad juuksed ehk siis blondid ja tumedaid salke, väike sebra mul.) Edaspigi ei ole ta Getter vaid Kruss Juunior ( ärge küsige kust selline totakas nimi tuleb..te ei taha teada:D)
Okeii, täna on eesti otsib superstaari ja MÕRVAR MEIE SEAS! Vaadake kindalsti kallikesed.