Hanna.

Ma leban voodis. Pea täis mõtteid, neid on lausa miljoneid, kirjeldamatud.
Allles nädal tagasi oli mul kõik olemas. Elu on ikka veider, nädala ajaga suudab ta muuta kõik.
Mul oli olemas parim sõbranna. Hooliv poiss-sõber. Need kaks inimest on need keda ma oma eluks vajan...ja nüüd , pole neid kumbagi.Hanna võttis mult ta ära. Mõte teeb korraga haiget.
Ma mäletan nii täpselt kuidas ma Hannaga kohtusin. Hanna...hanna...hanna.Oli 13 oktoober. Vihma ladistas tume sinisest taevast, võiks öelda et lasua mustast taevast. Ma olin väike, 5 aastane. Uskumatu et meie sõprus on kestnud 10 aastat! Ja nüüd, niisama lihtsalt see kaob. Kuidas ta võis? Kas ma ei tähendanud talle midagi? Kas see tõotus, mis me Jaaniööl andsime lõkke ääres oli tühine...vale? Ma ei saa temast aru.
Aga sellest päevast...ema oli mul igasuguse üksinda rannas käimese ära keelanud. Ometi sain ma uue kollase vihmakeebi ja tuliuued punased kummikud. Muidugi, läksin ma otsejoones randa. See rannas käik oli salajane. Ma hüppasin vees ja naersin, äikest lõi ja mina kilkasin. Ma olin niivõrd õnnelik. Ma tundsin rõõmu ka väikestest asjadest. Tookord olin ma läbimärg. Hanna vaatas mind oma sügavate tumesiniste silmadega. Peagi paljastas ta ka oma valged hambad...tema naer ei lähe mul mitte iialgi meelst. Tema naer annab jõudu edasi elada, saada üle rasketest katsumustest. Ma tulin veest välja. Sa astusid mu ette ja küsisid:" Tule minuga mängima!" Ma tahtsin, tõesti tahtsin. Aga mul ei olnud aega. Seega keeldusin. Läksin kiirel, kuid rasketel sammudel kodu poole. Vaatasin taha. Ta lehvitas mulle ning hüüdis:" Eks sa mõni teine kord mängid minuga eks?!" Loomulikult ma noogutasin.
Järgmisel päeval kui emaga poodi läksin nägin ma seal Hannat! Ta tuli minu juurde, sirutas oma enesekindla käe välja ja lausus:" Minu nimi on Hanna!" Hanna, paremat nime sulle ei saaksi panna. Sellest algas meie suur sõprus.
Me tegime kõike koos. Õppisime lugema, kirjutama, tantsima, ja loomulikult läksime ühte klassi.
Me istusime teises reas , aknapooleses pingis. Istume siia maani. Aga nüüd on nii mõndagi muutunud.
Äkki heliseb telefon. Helistajaks on Hanna! Mida teha? vastu võtta? Umbusklikult võtan vastu.
Ta kutsus mind sinna kust algas meie lahutamatu sõprus.
Ma panin teksad jalga, valge t-särgi ja valge kapsuni. Vaatasin kella. Mul on aega jäänud 15minutit. Väljas on külm, ma lausa lõdisen, sest täna on ju 13 oktoober. Mu süda on valus, see tilgub verd. Jõuan kohale, Hanna juba paistab. Tal oli seljas see samune roheline vihmakeep ja need samad sinused kummikud mis tal tookord olid. See ajab mind naerma, aga samas tuleb kõikkõik jälle meelde. Üle mu põse langeb raske ja kuum pisar. Ma jõuan talle väga lähedale. Ta surub mulle pihku kirja. Ma ei saa milleski aru. Ta ütleb kurvalt:" Meri on alati olnud mulle väga südame lähedane. Siit algas minu parim sõprus ja lõppen mina." Ma ei saanud aru. Äkitselt mõistsin, et ta ei suuda, ei taha enam elada. Ei, ta ei tohi seda teha. Ma kallistan teda tugevalt ning ütlen:" Sa oled mu parim sõber Hanna, mitte miski ei lahuta meid!" Ta naeratab. Kuid samas voolavad tal mööda põski õnne pisarad. Ta võtab mul käest kinni ja me lahkume. Kui hea tunne mind valdab. Pole viha ega kättemaksu. On vaid meie lahutamatu sõprus mida saab lahutada vaid surm.